Meie armas Marika Aedviir – Haapsalu Kunstikooli direktor, Eesti Kunstikoolide juhatuse liige ja hea sõber, asub peagi vastu uutele väljakutsetele. Saime veel enne näpust kinni, et korra nii-öelda maha istuda ja olnule tagasi vaadata.
Marika, sa oled erialalt kultuurikorraldaja, kuidas viisid teed sind noortevaldkonda ja kunstihuvihariduseni?
Laste ja noortega olen ma läbi elu tihedalt kokku puutunud. Suvepäevadel mänge ja raamatukogus noorte omaloominguõhtuid korraldanud ja meisterdamisi lastehommikuid läbi viinud jne. Seega noorsootöövaldkond pole mulle sugugi võõras. Haapsalu Kunstikoolis olen noorukina kunagi käinud aga mitte põhiõppes vaid osalise õppeajaga. Tundsin õpetajaid, kes seal töötasid ja kui avanes võimalus kandideerimiseks- haarasin härjal sarvist ja mul vedas.
Mis on sinu jaoks kõige põletavam teema noortevaldkonnas täna?
Ma arvan, et ühiskonna ootused noortele on liiga kõrged. Me eeldame, ootame, nõuame liiga palju ja siis pettume, kui ei lähe päris nii nagu peaks. Kuigi tegevusi ja sõpru võib jaguda on meie noortel liiga palju üksildust ja turvatunde puudumist. Maailm muutub meie ümber tohutu kiirusega ja osata ennast õigel kursil hoida- see teeb olemise hapraks küll.
Mis oli sinu kõige lemmikum osa sinu töös?
Suhtlemine nii oma maja inimestega (õpilased, kolleegid), kui ka partnerid, kunstnikud, sõbrad ja siis igasuguste vahvate ideede (näituste, sündmuste, projektide) ellu viimine (korraldamine). Lahenduste leidmine on ka lemmikosa, kui tundus et kuidagi ei saa, siis küsisin endalt: “Aga kuidas saab?” ning kõik hakkas paika minema. Selle ülikoolis õpitud oskuse võtan endaga elus igale poole kaasa.
Aga kõige väsitavam?
Ma ei oska öelda, mis on kõige väsitavam. Ma olen armastanud oma tööd läbi ja lõhki. Aga tean, et emotsionaalselt on kõige keerukamad olukorrad olnud konfliktid. Ma elan neid sügavalt läbi.
Kuidas sina enda vaba aega veedad?
Tahaks kohe nalja visata ja küsida- mis see “vaba aeg” on? Hetkel on mu elu jagunenud töö ja pere vahel. Ma oskan kogu oma vaba aja laste ja koduste toimetamistega täita. Praegusel aastaajal meeldib mulle aias lillede ja peenardega sahmerdada. Lõõgastun heade sõprade seltsis vesteldes. Hooajaliselt olen võrkpalli mänginud ja orienteerumas käinud ning natuke teatriga tegelenud.
Kuidas vaatad tagasi Eesti Kunstikoolide Liidus tegutsemise ajale?
Ütled mulle kunstikoolide liit ja mul tuleb kohe tugev tundetulv peale- võimas! Kuidas mul on elus ikka vedanud, et mind usaldati ja juhatusse kutsuti? Kui palju olen ma saanud õppida oma juhatuse kaaslastelt ja teistelt kogenumatelt juhtidelt! Juhatuse esinaine Kristel Kallau on osanud kokku panna sellise tiimi, kellega võtad iga väljakutse rõõmuga vastu! Sel ajal kui ma olen liiduga seotud olnud, on kasvanud oluliselt meie liikmeskond ja toetajate liikmete hulk. Meist on saanud HTM strateegilised partnerid ja arvestatavad koostööpartnerid huvihariduse katusorganisatsioonidele. Meil on kindlad eesmärgid ning ühtehoidev liikmeskond, kellele on täiskasvanute kõrval juurde kasvanud ka vahva kamp noori (EKKL noorteühendus). Oleme oma tegevusega üleriigiliselt silma paistnud ja olulised valdkonna huvikaitses. Mul on olnud au ja rõõm panustada sellesse mitmete sündmuste korraldamisega (kohtumised Soome kunstikoolide juhtidega Helsingis, inspiratsioonipäevad, kunstilaagrite/seminaride korraldamine, veebikohvihommikud jne). Olen nii südamest tänulik kõigile, kellega me sel teekonnal koos oleme käinud ja kokku puutunud!
Kas kuuleme Sinust veel?
Jaa, kindlasti! Ma olen toetajaliige ja soovin hoida end kursis kunstihuvihariduses toimuvaga. Ja kes teab, mis sorti vingerdust võib teha elusaatus meiega (äkki kord ringiga tagasi)?!
Kui sa saaksid endast nooremale iseendale anda kolm soovitust või mõttetera, siis mis need oleks?
Usu ja usalda ennast rohkem! Sa oled õigel teel.
Kõhutunne ei valeta!
On täiesti OK vahel puhata! 🙂
