KOOLILUGUDE TUUR: M.LÜDIGI NIMELINE VÄNDRA MUUSIKA- JA KUNSTIKOOL

Vändras juhtus nii

 

Ühel sääskedest tulvisel suvisel päeval keksles väike Lydia, keda sõbrad hüüdsid Koidulaks, kodutänaval sihitult ringi ja tahtis muudkui üle aia vaadata, et kes seal vahet pidamata kolistab? Müratsejaks osutus Carl Robert, keda töökaaslased hüüdsid Jakobsoniks. Alalõpmata Jakobson kas kündis Kurgjat ringi või jooksis mesilaste eest jõkke. Öösiti, kui enam künda ei näinud, vabastas ta adrakured pihkudest, paitas Linnutajat korra ja marssis joonelt läbi remmelgase võseriku Viljandisse, Sakalat toimetama. Lehti ilmus trükipressi alt rohkem kui Vändrast saelaudu.

 

Väike Lydia, keda lõpuni hüüti Koidulaks, nähvas nagu muuseas oma papale, keda külalapsed hüüdsid Jannseniks, et näe Jakobson muudkui toimetab Sakalat, miks sina papa midagi ei tee? Johann Voldemarile polnud säärane mulgi kiitmise jutt sugugi mokka  mööda ning sajatas tütre pihta, et küll ma su plika, kord paberrahaks teen! Tegigi! Pani Koidula sajasele ja karistuseks Sakala eest pani veel Jakobsoni kaanepoisiks viiesajasele. Johann Voldemar, keda jätkuvalt hüüti papa Jannseniks oli vaatamata oma lüheldasele kasvule, väga pika vihaga mees. Ta hiilis järgmisel ööl   pidžaama väel majast välja ja läks jalgsi hoopis Pärnusse, Postimeest toimetama. Esimeses lehes kirjutas kohe, et juhhaidii ja juhhaidaa vaat kus Vändra metsas Pärnumaal lasti alles vana karu maha ja… oligi kogu leht. 

 

Kõike eelnevat juhtus aga pealt kuulama ühehiti ime, Mihkel, keda hüüti rahvasuus lihtsalt Lüdigiks. Mikukene kasvatas koduaias kanget tubakat, pidas rõdul kitsi ja peenikest naeru ning kirjutas hommikust õhtuni hulgaliselt vähetuntud laulukesi. Tööd ta eriti ei teinud. Teritas regulaarselt mõistust, käis sagedasti Peterburi ja Argentiina ja Vändra vahet ning muudkui ümises oma kuulsat Koitu. Ta tüütas sellega kõiki nii ära, et kui oli aeg leida laul mis kõlaks igal laulupeol, siis otsustajatel muud rinna sees ei helisenud kui see Lüdigi poolt kõigile pähe kulutatud viisijupp.

 

Lühidalt ongi sellega Vändra kandi ajalugu kokku võetud. 

Kui kõik need üle Eesti kuulsad Vändrakad lahkusid meie hulgast, avati 1962 a. Vändras muusikakool, millele omistati paarikümne aasta pärast oma küla mehe, Mihkel Lüdigi, nimi.

 

Vändra muusikakool on oma 60 tegutsemisaasta jooksul andnud välja hulga muusikuid, kes tänaseni hinnatud erinevates kollektiivides. Neid, kes kooli lõpetanud ja muudel aladel viielised, neid on väga palju.

 

Vändra muusikakool ei erine oma sisu poolest teistest linnast väljas asuvatest muusikakoolidest. Koolis õpib umbes 70 õpilast ja nagu ikka on õpetajate kaader eakuse poole kaldu. Nooremaid õpetajaid sattub sekka pisteliselt. Täpselt samamoodi nagu kõigile teistele on armas enda kool, on meile armas meie kool.

Täna on meil koolis võimalus õppida plokkflööti, flööti, klarnetit, saksofoni, viiulit, klaverit, laulmist, trompetit, metsasarve, löökpille, kitarri ja kunsti igas mõttes. Solfedžo ja muusikalugu on samuti kavas.

 

Kooli lisandus 2015. aastal kiiresti populaarsust kogunud kunsti eriala. Kunstnike maja asub ruumipuuduse tõttu muusikakoolist eraldi ja see ei ole üldse hea. Väga erinevaid näitusi ja põnevaid ettevõtmisi on alevirahvas kunstieriala poolt pakutuna näha saanud.

Käimasolevast õppeaastast on ka kooli nimi M. Lüdigi nim Vändra Muusika- ja Kunstikool. Selline lühike ja konkreetne pealkiri. Kooli logo on teinud meile meie kunstiõpetaja Maris Roost. 

 

Igapäevaselt madistame laste motivatsiooni leidmise ja hoidmisega. Tunneme rõõmu väikestest edusammudest õppetöös. Osaleme erinevatel ülesastumistel ja konkurssidel. Kurvastame, kui on põhjust kurvastada. Osaleme orkestrite töös, ansamblid tegutsevad, no ja pusime nii kuis oskame näost näkku ja vajadusel distantsilt. 

 

Esimesed 59 aastat olime oma väikeses ja vanas muusikakooli majas. See elas aga oma elu lõpuni ja sellest õppeaastast oleme Vändra Gümnaasiumiga ühe katuse all.  Kasutame põhikooliga ristirästi klassiruume ja unistame oma elamisest, kus võiksid noored kunstnikud ja muusikud koos olla just meile kohandatud ruumides.

 

Püüame pakkuda lastele võimalusi ja tõestada, et elu maal polegi nii lootusetu. Vahel läheb paremini, vahel halvemini, aga muudkui läheb! Tulge Vändrasse meile külla ja näete oma silmaga kuidas meil läheb! Teine võimalus on, et kutsuge meid endale külla ja siis me näitame juba teie juures kuidas meil läheb!

     

Sotsiaalkunstiprojekt “Empaatia stimulatsioon”

Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuses avati 27. aprillil sotsiaalkunstiprojekt “Empaatia stimulatsioon”. Kunstiprojekti autorid, Tartu 2024 noorte kaasaegse kunsti aasta noored, kelle hulgas on ka mitmed Eesti

Kaasaegse kunsti suvelaager – võta osa!

Kaasaegse kunsti suvelaager kutsub sind osalema! Meil on koos juba mõnus seltskond õpetajatest, kes on osalenud kaasaegse kunsti kogemuskoolitusel Lihulas ja Tartus, kuid ruumi on

Näitusele!

Haapsalu Kunstikool ja Haapsalu Frankofiilide Ühing MTÜ esitleb näitust ”Merci”. Sõna merci tuleneb prantsuse keelsest sõnast ja tähendab ”tänu” või ”aitäh”. Näitus kõneleb 23 lapse

EKKL Lääne-Virumaa koolidel külas

Eesti Kunstikoolide Liidu juhatus külastas märtsi lõpupäevil Lääne-Virumaa kunstikoole. Värviküllases ja kunsti täis Tapa Muusika-ja Kunstikoolis tervitasid meid sealsed kunstiõpetajad ja direktor Ilmar Kald. Ühtlasi saime