Eesti Kunstikoolide Liidul on tavaks korraldada suviti maalilaagreid. Varasematel aastatel on loodusest inspireeritud teoseid loodud Läänemaal mereäärses Topu puhkemajas ja Võrumaal Suure Munamäe külje all Vaskna turismitalus. Tänavu võõrustas laagrilisi Peipsi ääres Karjamaa külas asuv Männi puhkebaas. Kuna Iisaku Kunstide Kool on samuti liidu liige ning Peipsi ju meie kodujärv, jäi korraldamise au meie kanda.
18.- 22. juunini oli Männi puhkebaas koduks 28 õpetajale – kunstnikule. Osavõtjaid oli üle Eesti. Kaugematest punktidest võib nimetada Pärnut, Haapsalu, Hiiumaad, Tallinnast ja Tartust rääkimata. Aga tuldi ka meie maakonnast – Kohtla-Järvelt ja Ahtmest, neil oli võimalus kunsti kõrval ka tublisti eesti keelt harjutada.
Kuigi koos olid professionaalid, olid meilgi laagris juhendajad: EKA õppejõud Kadri Kangilaski ja skulptor Leena Kuutma, kes jagasid ülesandeid ja juhtisid õhtuti tööde arutelu. Ühine loomine ja arutlemine oli igaljuhul põnev ja kindlasti arendav. Kunstialadel on ju võimalus aina edasi areneda ja järjest paremaks saada. Nagu maalikunstnik ja Laagri Huvialakooli õpetaja Keiu Kuresaar kenasti ütles, õpetaja peab täitma oma tassi, et olla sügisel valmis jällegi laste tassidesse tarkusi jagama. Samas oli ka huvitav panna ennast õpilase rolli ja märgata sedagi, kuidas osa õpetaja antud juhiseid kõrvust mööda läheb. Sest juba hakkas mõte liikuma, juba hakkasin mõtlema, kuidas ma teen. Pärast jäi üle ainult imestada, miks teistel on töödes piirdutud pigem ühe värviga ja miks minu tööd on värvirõõmsad. Eks ikka selle pärast, et selleks ajaks, kui jutt värvideni jõudis oli pea juba oma mõtteid täis. Lastega läheb ju tunnis tihtipeale samamoodi. Õnneks on kunsti tehes olulisem ikka tulemus ja isikupära kui pingeline juhiste jälgimine – ega tuimi käsutäitjaid ei olegi ju vaja kasvatada.
Kuna õpetajal peab olema lai silmaring, tegime ka väljasõidu ümbruskonda. Külastasime Kauksi Looduskeskust, kus saab näha suurepärast filmi kohalikust kultuurist ja loodusest ja Kauksi randa. Loomulikult astusime läbi Iisaku Kunstide Koolist, Iisaku muuseumist ja rahvamajast. Külalised said muuhulgas näha eelmise aasta laagri tööde näitust ning meie kunstide kooli õpilastööde näitust. Julgemad ronisid ka vaatetorni. Edasi viis reis Kuremäe kloostrisse ja Vasknarva linnuse õuele. Muuhulgas saime teada, et see, mis meile tavaline ja igapäevane on mujalt tulijale eksootiline. No mida erilist selles rääbises siis ikka on ja eks kloostris ole ju ka käidud. Et Ida-Virumaa lõunaosa on kauni loodusega ja siin kõlab valdavalt eesti keel, et Iisakus on armas Dello kohvik ja suurepärane muuseum, et teiselpool jõge paistabki Vanemaa oma sümboolselt räbaldunud hiigellipuga.
Laagri lõpetasime valminud tööde näitusega, mis leidsid koha puhkebaasi õuel. Iga kunstnik pani oma tööd välja võimalikult läbimõeldult ja püüdis leida parima viisi nende eksponeerimiseks. Näitus sai uhke ja emotsioon sellest soojendab veel kaua hinge. Kunstikoolide Liidu esimees Kristel Kallau võttis oma laagrimälestused FB seinal tabavalt kokku. Jagan neid ka lehelugejatele. Kristel Kallau: “Igasuvine Eesti Kunstikoolide Liidu maalilaager on kui pöörane, palavikuline, meditatiivne rännak kosmosesse. Üks asi on saada endale võimalus viis päeva selles voos olla ja teine asi on kogeda seda inimestevaheliste energiate ja “uute süsteemide” tekkimist. Aitäh Pille Nagel organiseerimast. Aitäh Kadri Kangilaski ja Leena Kuutma, et juhendasite nii, et sain “omi radu” käia. Aitäh Tiina Kesküla, Kristel Pajos ja Julia Toots, et olite toredad toakaaslased ja kannatasite välja kui mu maalimine öösse läks ja lamp veel põles või kui ma vihane olin, sest sadas, oli äike, ma ei saanud väljas maalida ja ma porisesin ja kõigi muude pisiasjade eest.”
Pille Nagel
